Tahan torti!

Üks enimlevinud eksiarvamusi on, et kui oled valinud endale söömisaknaks näiteks 12-20, siis nii ongi. Ja sünnipäevalaudadele, grilliõhtutele jms. võib igaveseks nägemist öelda. Tegelikult on vahelduvpaast väga lihtsalt igapäevaeluga kohandatav ning mida kauem seda teha, seda lihtsamaks kõik muutub.

Kui lähen õhtul külla või välja sööma, siis ei kavatse ma kindlasti ainult mullivett juua. Lihtsalt nihutan oma söömisakent edasi. Ehk kella 12 asemel on esimene söögikord kell 13 ja seega söömisaken pikeneb kuni 21ni. Kui söögi ja joogitarbimine lükkub veel hilisemasse aega, siis nihkub vastavalt ka järgmise päeva esimene söögikord. Aga kui erinevatel põhjustel ei saa seda teha (töö, muud plaanid, lihtsalt väga suur nälg), siis ei juhtu ka midagi, kui mõnel päeval jääb paast lühemaks. Ma üritan alati hoida vähemalt 12-tunnist paastuaega, mis on tehtav igal juhul. 

Samasugune "nihutamine" toimib ka vastupidi. Kui mõnel päeval söön tugeva õhtusöögi juba kell 18, siis ei hakka ma hiljem igaks juhuks veel midagi sööma, vaid paastuaeg hakkabki pärast viimast einet. Selle võrra võin järgmisel päeval süüa esimese toidukorra varem (kell 10) või paastuda pikemalt ja süüa ikkagi tavapärasel ajal.

Olen kirjutanud, et tähtis on süüa õigeid asju. Valku, rasva, kiudaineid. Vältida lisatud suhkrutega toite, süsivesikuterikkaid toite. Aga torti tahaks ju mõnikord ka. Jällegi - kui teha vahelduvpaastu korralikult, siis ei juhtu mõõdukast magusasöömisest mitte midagi. Kuna insuliinitase on tänu paastule kontrolli all, ei teki ohjeldamatult magusanälga ja juba natukesest saab isu täis. Küll on väga oluline mitte süüa magusat ja süsiveikuterikkaid asju esimesel toidukorral ehk kohe pärast paastust väljatulekut. Siis lendab insuliin kohe piltlikult öeldes lakke ja enesetunne on terve päev kehva (uimasus, väsimus, tühja kõhu tunne tekib kiiresti)

Ikka juhtub

Ma ei ole mingi ülidistsiplineeritud 365 päeva aastas vahelduvpaastuja, kes kordagi valitud teelt kõrvale ei kaldu ning iialgi halbu valikuid ei tee. Teen ikka! Kuigi olen mind aastaid vaevanud suhkrusõltuvusest vabanenud, söön teinekord ikkagi suure tahvli šokolaadi või paki komme korraga ära. Mõnikord lausa mitu päeva järjest. Siis läheb üldine enesetunne halvaks (veresuhkur!) ja suudan jälle tavalise menüü juurde tagasi pöörduda. Just suur vahe enesetundes hoiab mind vahelduvpaastu juures ja on sundinud tegema märksa läbimõeldumaid valikuid nii enda kui kogu pere menüüs. 

Üks hea asi vahelduvpaastu juures on see, et paar-kolm päeva nö. valesid asju süües ei muuda pikas perspektiivis midagi. Kui selle teadmise endale ajukurdude vahele istutada suudad, on ülejäänu lihtne. Selge see, et iga päev polegi võimalik valitud kellaaegadest kinni pidada (söögiakna nihutamisest ja vahelduvpaastu kohandamisest oma elurütmiga kirjutan eraldi) ja see on okei. Ikka tuleb ette sünnipäevi, niisama väljaskäimisi, spontaanseid küpsetamishooge vms. Mõnikord on konto enne palgapäeva tühi ning elamegi ainult makaronidest ja võileibadest. Mõnikord saab liigselt pidutsetud ja siis tahaks järgmisel päeval ainult burksi, topeltfriikaid ja coca-colat. Oluline on meeles pidada, et söömine on sotsiaalse elu väga tähtis osa ja mitte ükski söömisviis või toidukava ei tohiks seda pärssima hakata.

Smuuti

Ma arvan, et julgelt viiel päeval nädalas on mu esimeseks toiduks just see smuuti. Miks? Sest see on maitsev, kasulik ja sisaldab asju, mis toetavad vahelduvpaastu, täpsemalt sellest väljumist. Esimene toidukord pärast 16-18 tunnist paastumist on ülioluline ja just siis tuleb söömiseks aega võtta ning kõht korralikult täis süüa. Kõige suurem viga on haarata käigupealt mingi saiake, lükata insuliin lakke ja enam-vähem nullida kõik paastumisega saavutatu. Sest kordan veel - vahelduvpaastu eesmärk on saavutada veresuhkru stabiilne tase, hoida insuliini madalal ja võimaldada kehal kasutda energiaks mitte suhkrut vaid rasvu. Õpetada oma keha suhkrupõletajast rasvapõletajaks. 

Aga smuuti on ju süsivesikupomm? Mitte minu oma.

0,5 banaani 

0,5 avokaadot 

0,5 pirni või paar kuubikut külmutatud hakitud spinatit

peotäis külmutatud pohli või mustikaid

3 spl kreeka jogurtit

1 spl maapähklivõid

1 spl chia seemneid

1 spl kollageenipulbrit

kaunistuseks mandlilaaste ja toorkakao tuumasid

Põhimõtteliselt on see smuuti nii oma toiteväärtuselt kui kaloraažilt ühe toidukorra eest. Tavaliselt söön ma lisaks veel ühe muna, natuke kala või juustu. Oleneb päevast ja enesetundest.

Vahelduseks veest

Vesi on vahelduvpaastu juures väga tähtis. Mitte et muidu ei oleks. Aga paastuda ilma korralikult vett joomata on suhteliselt ohtlik tegevus, millega paremal juhul kaasnevad peavalu, väsimus ja kõhukinnisus ja halvemal juhul ... hullemad asjad. Nii et pole mõtet eksperimenteerida, vaid kohe veeklaas ligi võtta. Vesi on organismi erinevate protsesside toimimiseks asendamatu vahend ja seda eriti paastudes, kui keha ennast puhastab ja uuesti üles ehitab.

Kui palju vett peaks jooma? Ma ei hakka siin üldse diplomaatliselt ütlema, et sõltub inimesest. Ei sõltu ta niipalju midagi ehk et vähemalt 1,5 liitrit puhast vett võiks igaüks (nii paastudes kui muidu) ööpäevas tarbida. Kui hooga trenni teha, kulub rohkem. Kui on palav, siis samuti. Kui tunned end väsinuna, siis tasub ka esimese asjana paar klaasi vett sisse kallalta.

Veega on nagu trenniga. Mis tehtud, see tehtud. Ma joon u. liitri päevasest veekogusest kindlasti hommikupoole enne kui üldse esimese söögini jõuan. Tavaliselt joon klaasi puhast vett kohe pärast ärkamist ja teise klaasitäie - kuhu lisan näpuotsaga soola - umbes 5-10 minuti pärast. Siis lähen tavaliselt oma päeva esimesele kõnniringile, mis olenevalt ilmast, töökohustustest, enesetundest jms. kestab poolest kuni pooleteise tunnini. Kui mõnel päeval tõest hommikul õue ei jõua, siis teen võimlemis- jõu- ja venitusharjutusi toas. Pärast seda joon ka 2-3 klaasi vett. Ja ongi liiter joodud! Ülejäänud vee joon päeva jooksul, kindlasti 3-4 klaasi ka õhtul pärast seda, kui olen selleks päevaks söömise lõpetanud. 

Ja ma tean, Mis näpuotsaga soola? Tihtipeale tunnevad eriti vahelduvpaastuga alustajad väsimust, mõnikord ka pearinglust. See pole enamasti midagi ohtlikku, vaid keha vajab elektrolüüte ja annab sellest märku. Seetõttu tasubki halba enesetunnet ennetada ning tarbida hommikuti koos veega pisut soola. Seda eriti siis, kui on plaanis hommikul ka paastuolekus trenni teha. 

Tean, et paljud jõusaalis käijad tarbivad valku ja tont-teab-mida enne trenni. Mis peaks aitama lihasmassi kasvatada ja üldse treeningule hästi mõjuma. Kindlasti on see nii, aga kui sa pole just Ott Kiivikas, siis ei juhtu ka midagi, kui joodki enne trenni ja trenni ajal ainult vett. Aga! On väga oluline, et menüüs oleks kvaliteetne valk igapäevaselt olemas - liha, kala, muna, pähklid, seemned, oad, läätsed, rasvane jogurt ja juust on ainult mõned näited. Oma igapäevasele smuutile lisan alati chia-seemneid just sellepärast, et need on suurepärane valguallikas. Ja vahelduvpaastu kontekstis on teatavasti just valk (koos rasvaga) see, mis kindlustab, et täiskõhutunne püsiks kauem.

Lisaks joodavale veele, on vesi mu lemmik ka igalpool mujal. Ujumine on vaieldamatult mu lemmikspordiala. Aga ainult siis, kui vesi on soe. Olen tohutu külmavares ja seetõttu on jätnud mind täiesti "külmaks" ka instafeedi täitvad talisuplust ülistavad eufoorilised postitused. Sest, noh, külm! Sellest hoolimata alustasin paar kuud tagasi tõelise eneseületusega, seistes igal hommikul ligi minuti jääkülma duši all. Teeb nalja, et minuti? No proovige ise, esimesel korral tundub ka viis sekundit väga jube. Tegelikult tundub viis sekundit jube ka kümnendal ja viiekümnendal korral. Aga sealt edasi ja eriti pärast on väga mõnus. Kas see ka immuunsust tugevdanud on, ei oska ma veel öelda. Haige pole ma nende (talve)kuude jooksul igatahes olnud. Suutsin küll välja meelitada positiivse koroonatesti, aga ilmselt kuulun ma nende asümptomaatiliste hulka.

Kaalust alla

Mina ei tee vahelduvpaastu kaalulangetuse eesmärgil, vaid soovin lihtsalt anda kehale võimaluse pidevast seedetegevusest puhata ning seetõttu saavutada paremat tervist ja füüsilist vormi. Aga ega ma kaalulangusest pääsenud pole. 

Nali naljaks, aga vahelduvpaastu õigesti tehes, on kaalulangus paratamatu. Kui ma alustasin, siis loobusin korralikult kohe ka maiustustest, sõin väga vähe leiba-saia ja muid jahutooteid ning isegi jägisin päevast kalorite hulka. Lisaks igapäevane 7-10 km kõnniring. Selle tulemusena kaotasin ma esimese kolme nädalaga ligi 5 kilo, mis minu pikkust (175cm) ja algkaalu (61kg) arvestades oli muidugi liig mis liig. 

Siis saingi aru, et 1) kaloreid lugeda pole vaja  2) tuleb süüa õigeid asju ehk piisavalt valku, rasva ja kiudaineid, et kõht oleks täis ja keha jaksaks paastuda. Praegu on mu kehakaal stabiilne (58kg) ja püsib sellisena kui ma korralikult söön.  Kui aga paastuaken pikemaks venib (mida juhtub üsna tihti) või söön vähem, siis on 1-2 kg kaalulangus garanteeritud.

Suhkur tahab suhkrut

Ma elasin aastaid tugeva suhkrusõltvusega. Kohvi ja teed jõin ilma suhkruta ja olin selle üle väga uhke, aga kõik muu ... Ma võisin rahulikult süüa hommikul pannkooke, lõunaks ühe suure šokolaadi ja õhtuks saiakesi. Ja nii päevade kaupa. Kuna mu kehakaal oluliselt ei muutunud (mul on kaasasündinud südamerike, mille tõttu kulutab mu organism rohkem energiat vms), siis ei näinud ma nooremana ka mingit vajadust oma söömisharjumusi muuta. Nagu ma ühes eelnevas postituses ka kirjutasin, ei olnud kaalualandamine üldse määrav, miks vahelduvpaastuga alustasin. Pigem soovisingi parandada oma söömisharjumusi ja võib-olla leida lahendus kroonilisele valule lihastes ja ärevushäiretele.

Ma ju teadin kogu aeg, et pole tervislik nii palju suhkrut süüa. Aga enesepettuses olin ma maailmameister ja ei tahtnud tunnistada, et kõige lähem lahendus mu probleemidele on magusa piiramine. Kuni jõudsin lõpuks vahelduvpaastuni, mis lihtsalt sundis mind magusast loobuma. Sundis just selles mõttes, et tehes õigeid toiduvalikuid ja paastudes, mu insuliinitase stabiliseerus ja seega ei tahtnud ma enam niipalju magusat. Mida vähem ma puhast suhkrut tarbisin, seda vähem ma seda vajasin. Sõin (ja söön) endiselt palju puuvilja, kuid võin kindlalt öelda, et suhkur minu elu enam ei valitse. 

Paast ja imiteeritud paast (fast mimicking, dirty fast)

Et mida? 
Selleks et kaalust alla võtta, piisab ka lihtsalt kaloritelugemiset. Sest calories in - calories out toimib alati. Kes vastupidist väidab, see valetab ja eelkõige iseendale. Mingit starvation mode'i ei teki kui mõnel päeval vähem süüa, selleks peab ennast ikka korralikult näljutama. Ja väidete peale, et "Mul on aeglane ainevahetus ja söön sama palju kui mu sõbranna, aga ikka võtan juurde", tahaks lihtsalt suure häälega naerda.

Paastumine tähendab seda, et tarbid ainult puhast vett. Punkt. Siis puhkab keha kõigist seedimisega seotud tegevustest, veresuhkru tase ühtlustub ja organism saab hakata ennast nö puhastama ja üles ehitama.

Lisaks kaalulangusele mõjub selline puhas paast kõige paremini ka kõigele muule: väheneb näiteks põletikutase, uni paraneb, ärevushäired saavad leevendust.

Paljud kurdavad, et 1) ei suuda 16 tundi söömata olla 2) ei suuda juua musta kohvi või teed ning väidavad, et kohvi peale piima kallamine ja tibakese magusaine lisamine hoiab neid endiselt paastumas. Nii ja naa. Kui me sööme, siis algab kõhunäärmes kohe ka insuliini tootmine ja nendele protsessidele, mis paastu ajal toimuvad, tõmmatakse pidurit. Kui eesmärgiks on ainult kaalulangetamine ja kuidagi muud moodi ei suuda, võib seda teha. Ikkagi parem kui üldse mitte paastuda. Aga sellisel juhul ei nimetaks ma seda elustiili vahelduvpaastuks (sest veelkord: kohvi sisse suhkrut lisades muutub kohe veresuhkru tase ja keha väljub paasturežiimist), vaid lihtsalt vähem söömiseks. Milles pole ju ka midagi halba.

Oluline on teadvustada, mis on sinu eesmärk.

Kas lihtsalt kaalus alla võtta ja saavutada seda kindlas (lühemas) ajavahemikus söömisega, mis tähendab, et tarbid kokkuvõttes lihtsalt vähem kaloreid. Või anda oma organsimile läbi puhta paastu võimalus puhastuda, terveneda ja ise ennast ravida.

Näidis

Teooria on tore küll, aga kõige paremini saab asjast aimu päriselu näidete varal. Ehk mis kell ja mida ma siis söön, kui järgin 16:8 vahelduvpaastu.

Kõige olulisem on leida endale sobiv mudel ja omandada oskused seda mudelit igapäevaeluga sobitada. Vahelduvpaast on väga paindlik ja seetõttu ka jätkusuutlik. 

Minu nö söömisaken on argipäeviti tavaliselt 12-20, sellesse vahemikku mahub 2-3 söögikorda.

Ärkan kell 7, tööle lähen kella 11ks. Seega mahub mu hommikusse ka kerge trenn. Esialgu tundus täiesti võimatu söömata 6-8 km kõnniringile või jõusaali minna, aga praegu olen sellega täiesti harjunud. Joon palju puhast vett ja mõnel päeval ka musta kohvi või teed. Loomulikult ilma suhkruta.

Kell 12 on mu päeva esimene söögiaeg. Ja tavaliselt ka kõige tugevam. Teen endale tööle kaasa suure smuuti ja võtan kohvikus kas omleti või munad peekoniga. 

Kell 15-16 söön tavaliselt suure rohelise salati, kus on kindlasti ka proteiini ja rasva. Mõnikord söön salati asemel suppi. Kui midagi sobivat käepärast pole, söön ka pirukaid või makarone ja ei muretse sellepärast.

Kell 19-20 söön õhtusöögi. Ka siin pole mul mingeid asju, mida "ei tohi" süüa, söön sama toitu, mida ülejäänud pere. Kuna ma kartuleid ei armasta, siis asendan need enamasti lillkapsa, brokkoli või roheliste ubadega. 

Ja siis läheb kell kinni ja kuni järgmise päeva kella 12neni on ainult vesi. Lihtne!

Müüdimurdjad.

Aastaid oleme elanud erinevaid dieete propageerivas mullis, kus põhiliseks veendumuseks on olnud, et süüa tuleb vähe, aga tihti, ning eelistama peab toitainete poolest täisväärtuslikku lahjat toitu. 

Teate ju seda toidupüramiidi pilti mis lasteaedades ja kooliklassides seinal ripub ja soovitab, et  põhiosa päevastest kaloritest tuleks saada süsivesikutest. Lasteaialaste puhul on see isegi okei, need tüübid rahmeldavad nii palju ringi, et viis korda nädalas makarone ja "Viis viilu leiba päevas!" ei tee neile tõesti midagi. Kui aga täiskasvanud inimene soovib kaalu langetada ning veel enam - seda kaalu säilitada, siis võiks makaronid ja leivaviilud küll neile lasteaialapsukestele jätta.

Paastumise puhul on kõige suuremaks abiks see, kui kõht korralikult täis süüa. Kõlab jaburalt, aga on sulatõsi. Teiseks tuleb kõht täis süüa piltlikult öeldes rasva, valku ja kiudaineid. Sest ainult sel viisil on võimalik paastuda ja anda oma kehale nii vajalikku aega taastumiseks. 

Kui tuleb jutuks, et praktiseerin 16:8 vahelduvpaastu, kuulen tavaliselt kohe ühte küsimust. Kuidas sa suudad ilma hommikusöögita hakkama saada? Aga just sellepärast suudangi, et olen oma eelmises söömisaknas korralikult kõhu täis söönud. Ja mis veel olulisem - söönud kõhu täis õigetest asjadest.

Sarnaselt toidupüramiidile on ilmselt meile kõigile ajju uuristatud teadmine hommikupudru kasulikkusest ja maitsenäsades salvestunud igahommikune igatsus võileva järele. Uudis, et need polegi kõige paremad hommikusöögid mõjub lausa külma dušina. Puder ja võileivad ehk kiired süsivesikud tekitavad küll kiirelt täiskõhutunde, kuid sama kiiresti on kõht uuesti tühi. Samas, kui süüa pudru asemel näiteks kaks muna ja kodujuustu, püsib täiskõhutunne oluliselt kauem. Miks?

Seetõttu, et proteiin (NB! muna, kodujuust on väga head proteiiniallikad) vähendab näljahormooni - ghrelini- taset. Lisaks tõstab proteiin selle hormooni taset, mis täiskõhutunnet tekitab (peptide YY).

Paljud vahelduvpaastu praktiseerijad on lisaks ka süsivesikuvaesel dieedil (Keto) ja kuigi see võib näiteks kaalulangust kiirendada, siis ei poolda mina seda just sellepärast, et ma ei soovi endale midagi keelata. Kui teada, millal ja mida süüa, saab endale lubada nii puuvilju kui kooki. 

Reegel on lihtne. 

Alati söö kõigepealt proteiini, rasva ja piisavalt kiudaineid. Kui kõht nendest täis, siis palun! - söö kooki.

Ka paljudele nö süsivesikupommidele on võimalik leida proteiini, rasva ja kiudaineterikkaid alternatiive andmata järele maitses ja loomulikult mitte toiteväärtuses.

Võtame näiteks smuuti. Ma söön ühe suure smuuti vist iga päev ja põhimõtteliselt käib see ühe toidukorra eest. Aga selle asemel, et teha smuutit ainult puuviljade ja mahlaga, panen ma sinna sisse kindlasti maapähklivõid ja avokaadot (rasv), chia-seemneid (proteiin, kiudained), pohli-mustikaid (kiudained), kreeka jogurtit (proteiin). Suurepärane hommikusöök ja hoiab kõhu kaua täis.

Lühidalt.

Et võimaldada kehal hästi paastuda ehk insuliinitaset alandada ja kasutada energiallikana rasvu mitte glükoosi, tuleb kõigepealt kõht täis süüa. Ja süüa seda, mis päriselt toidab.

Miks ja kuidas?

Me kõik sööme liiga palju. 

Ja kui me ei söö liiga palju, siis sööme me liiga tihti. 

Ja kui me ei söö liiga palju ja liiga tihti, siis sööme me valesid asju.

So what. 

Kui tervis on (eriti nooremas eas) korras ja liigne kehakaal ei kimbuta, siis võiks tõesti samamoodi edasi lasta. Aga võib-olla tasuks teada, mis meie kehas söömise/mittesöömise ajal tegelikult toimub. Ja kuidas saaks neid mehhanisme enda kasuks tööle panna.

Järgnevat oleme kõik koolis õppinud, aga kellel see ikka meeles on. 

Crash course

Keha lagundab toidust saadud süsivesikud glükoosiks, mis peab olulisema energiallikana jõudma rakkudesse. Selleks toodab kõhunääre insuliini, mis annab rakkudele signaali võtta vereringest glükoos vastu. Piltlikult öeldes on insuliin võti, mis avab raku ukse, et glükoos saaks siseneda ja energiaks muunduda.

Mida rohkem glükoosi verre jõuab, seda rohkem peab kõhunääre suutma ka insuliini toota. Kui tarbida  regulaarselt ja rohkelt kiiresti imenduvaid süsivesikuid, nagu näiteks maiustusi, suhkrurikkaid jooke ja magusaid saiu, on kõhunääre insuliini pideva tootmise tõttu suure koormuse all. Ja mis juhtub liigse glükoosiga, mida ei kulutata ära energiana? See ladestub organismis rasvana.

Muutus ainevahetuses toimub siis, kui rakud kasutavad ära ligipääsetavad energiavarud ning hakkavad aeglasema ainevahetuse protsessiga muutma rasva energiaks. 

See aga nõuab insuliinitaseme stabiilsust.

Paastumise ajal pole kehal võimalik toidust energiat ammutada ning seepärast võtab ta seda maksas ja lihastes leiduvast glükoosist. Selline protsess algab ligikaudu kaheksa tundi pärast viimase eine söömist.

Kui viimane annus glükoosi kehast on kasutatud, hakkab keha põletama rasva kui energiaallikat. 

Paast ja vahelduvpaast

Kuigi naisteajakirju lugedes tekib tunne nagu oleks keegi uuesti Ameerika avastanud, pole paastumises midagi uut. Paastutud on ajast-aega, olgu põhjused religioossed, spirituaalsed või meditsiinilised.

Paast tähendab tahtlikku hoidumist söögist ja/või joogist mingiks ajaperioodiks. Mõnikord hõlmab paastumine hoidumist ka seksuaalsetest tegevustest. Paastumist on mainitud Piiblis, Koraanis ja paljudes teistes religioossetes tekstides.

Vahelduvpaast (Intermittent fasting) on ühendav mõiste erinevate ajapiirangutega paastude kirjeldamiseks. Vahelduvpaast võib olla nii üle päeva paastumine, perioodiline paastumine kui ööpäeva jagamine paastu- ja söögiajaks.

Meditsiinilise praktikana võeti vahelduvpaast kasutusele 20. sajandi alguses, kui sellega raviti rasvumist. 1960ndatel tegeleti veidi vahelduvpaastu uurimisega, kuidi jõuti järeldusele, et ilma meditsiinilise järelvalveta võib selline paastumine osutuda ohtlikuks.

Vahelduvpaast sellisel kujul nagu seda täna teame, jõudis uuesti huviorbiiti umbes 10-12 aastat tagasi ning on viimased paar aastat olnud uus nn. hitt-dieet, mida populariseerivad ka paljud kuulsused nii oma sotsiaalmeediakontodel kui intervjuudes. Muidugi sõna "dieet" ma vahelduvpaastuga seoses kunagi ei kasutaks. Ma ei kasutaks seda üldse, sest dieet seostub mul ainult piirangute, keeldude ja käskudega. Olgu see paleo, keto, vahemere, stockholmi - I don't care. Dieedil olen nõus olema vaid pärast operatsiooni haiglapalatis vedeleds.

Kõige lihtsamalt öeldes tähendab vahelduvpaast mingi ajaperioodi jagamist paastu- ja söögiajaks. On neid, kes paastuvad mõned päevad nädalas ja neid kes paastuvad teatud tunnid ööpäevas. Mina järgin viimast, paastudes ööpäevas 16 tundi ja süües 8-tunnises aknas. Tavaliselt on minu esimene söögikord u. kl 12-13 breaking the fast ja viimane enne kella 20. Olenevat päevast söön ma selle 8 tunni jooksul 2 või 3 korda.

Ja põhimõtteliselt ongi kõik. Nali. 

Paari asja peab ikka veel silmas pidama. Aga ei midagi keerulist.

Minu lugu.

Veider, aga jõudsin vahelduvpaastuni tänu Bravo reality-seriaalile "Southern Charm". Guugeldasin ühte osalejatest ja sattusin intervjuule, kus ta mainis, et saavutas soovitud kehakaalu vahelduvpaastu (intermittent fasting) kasutades. Ma tõesti ei olnud vahelduvpaastust enne midagi kuulnud ning paastumine üleüldse seostus mulle ainult 40-päevase lihast loobumisega ülestõusmispühade eel. Ja suure kannatamisega. Ja kindlasti mitte minu ellu sobiva tegevusena. Aga midagi selles jutus igatahes intrigeeris ning pärast paari tundi internetis tuhnimist olin otsustanud - proovin!

Mul pole kunagi olnud kehakaaluga probleeme selles mõttes, et ma oleksin ülekaaluline või oleks liigsed kilod ohuks mu tervisele. Küll oli mul ülitugev suhkrusõltuvus. Mu lõuna- ja õhtusöök võisid koosneda ainult šokolaadist või kookidest. Või šokolaadist ja kookidest. Sõin pidevalt täiesti valesid asju. Loomulikult hakkas selline toiduvalik pikapeale mõjutama kõiki mu elu aspekte. Kummalisel kombel oli kehakaal kõige viimane asi, mis mind häirima hakkas. Isegi mitte niivõrd kehakaal, kui see, et olin nö skinny fat - tundusin sale, aga tegelikult oli rasvaprotsent sama mis mõnel päriselt ülekaaluliselt inimesel. 

Probleemid, mis mind alateadlikult vahelduvpaastuni juhatasid, olid hooopis muus. Nimelt olen ma aastaid võidelnud kummaliste põletikega, mis kogu mu keha valutama panevad. Arstid ütlevad parimal juhul et rauapuudus või siis ei ütle üldse midagi. Nii ma harjusingi elama pideva valutundega, mis oli kord leebem kord hullem.

Teise suure probleemi tekitasin endale nooruse lolluses ise, kui mingi perioodi jooksul üsna intensiivselt narkootikume tarvitasin. Selle tulemusena tekkisid tugevad ärevushäired ja paanikahood. Pärast ainetega cold turkey lõpetamist, kartsin paaniliselt ka kõige tavalisemat ibuprofeeni ning antidepressantide kartuses ei julgenud ka professionaalset abi otsida. Või, ütleme ausalt, ei tahtnud. Sest vajadus oma asjadega ise hakkama saada on sügavam, kui isegi tunnistada soovin.

Sellise taustaga jõudsingi vahelduvpaastuni. Eelpoolmainitud paar tundi internetis tuhnimist polnud loomulikult piisav, aga seda ma alustades muidugi ei teadnud. Seetõttu tegin esialgu palju vigu ja palju endale viga, aga siiski liikusin sellel teekonnal vaikselt edasi. Tänaseks olen vahelduvpaastu teinud kaks  aastat ja võin täie kindlusega öelda, et see on olnud elumuutev asi. Olen lahti saanud nii pidevast valust kui ärevushäiretest, boonusena stabiilne kehakaal ja suhkrusõltuvusest vabanemine.

Eesti keeles ei ole vahelduvpaastu kohta just palju infot ning minugi teadmised on kõik pärit muukeelsetest allikatest. Seetõttu on eriti meditsiinilised ja teaduslikud osad ka siin blogis inglise keeles. Eks ma vaikselt üritan neid tõlkida, aga kuna ma pole meditsiiniharidusega, siis võtab see rohkem aega. Ja mõnikord kirjutan inglise keeles lihtsalt niisama. Sest on päevi, kus mõte töötab võõrkeeles paremini. Go figure.

Miks ma üldse seda kõike siia kirjutan? Aus vastus - et ennast pidevalt motiveerida ja tervislikumat elu elada. Sest ma tean oi-kui-hästi, kui lihtne on langeda tagasi harjunud käitumis- ja elustiilimustritesse. Kui keegi kasvõi juhusliku lugejana leiab tõuke ka oma elu parandada, siis on see puhas boonus!