Ma ei ole mingi ülidistsiplineeritud 365 päeva aastas vahelduvpaastuja, kes kordagi valitud teelt kõrvale ei kaldu ning iialgi halbu valikuid ei tee. Teen ikka! Kuigi olen mind aastaid vaevanud suhkrusõltuvusest vabanenud, söön teinekord ikkagi suure tahvli šokolaadi või paki komme korraga ära. Mõnikord lausa mitu päeva järjest. Siis läheb üldine enesetunne halvaks (veresuhkur!) ja suudan jälle tavalise menüü juurde tagasi pöörduda. Just suur vahe enesetundes hoiab mind vahelduvpaastu juures ja on sundinud tegema märksa läbimõeldumaid valikuid nii enda kui kogu pere menüüs.
Üks hea asi vahelduvpaastu juures on see, et paar-kolm päeva nö. valesid asju süües ei muuda pikas perspektiivis midagi. Kui selle teadmise endale ajukurdude vahele istutada suudad, on ülejäänu lihtne. Selge see, et iga päev polegi võimalik valitud kellaaegadest kinni pidada (söögiakna nihutamisest ja vahelduvpaastu kohandamisest oma elurütmiga kirjutan eraldi) ja see on okei. Ikka tuleb ette sünnipäevi, niisama väljaskäimisi, spontaanseid küpsetamishooge vms. Mõnikord on konto enne palgapäeva tühi ning elamegi ainult makaronidest ja võileibadest. Mõnikord saab liigselt pidutsetud ja siis tahaks järgmisel päeval ainult burksi, topeltfriikaid ja coca-colat. Oluline on meeles pidada, et söömine on sotsiaalse elu väga tähtis osa ja mitte ükski söömisviis või toidukava ei tohiks seda pärssima hakata.
No comments:
Post a Comment