Ma elasin aastaid tugeva suhkrusõltvusega. Kohvi ja teed jõin ilma suhkruta ja olin selle üle väga uhke, aga kõik muu ... Ma võisin rahulikult süüa hommikul pannkooke, lõunaks ühe suure šokolaadi ja õhtuks saiakesi. Ja nii päevade kaupa. Kuna mu kehakaal oluliselt ei muutunud (mul on kaasasündinud südamerike, mille tõttu kulutab mu organism rohkem energiat vms), siis ei näinud ma nooremana ka mingit vajadust oma söömisharjumusi muuta. Nagu ma ühes eelnevas postituses ka kirjutasin, ei olnud kaalualandamine üldse määrav, miks vahelduvpaastuga alustasin. Pigem soovisingi parandada oma söömisharjumusi ja võib-olla leida lahendus kroonilisele valule lihastes ja ärevushäiretele.
Ma ju teadin kogu aeg, et pole tervislik nii palju suhkrut süüa. Aga enesepettuses olin ma maailmameister ja ei tahtnud tunnistada, et kõige lähem lahendus mu probleemidele on magusa piiramine. Kuni jõudsin lõpuks vahelduvpaastuni, mis lihtsalt sundis mind magusast loobuma. Sundis just selles mõttes, et tehes õigeid toiduvalikuid ja paastudes, mu insuliinitase stabiliseerus ja seega ei tahtnud ma enam niipalju magusat. Mida vähem ma puhast suhkrut tarbisin, seda vähem ma seda vajasin. Sõin (ja söön) endiselt palju puuvilja, kuid võin kindlalt öelda, et suhkur minu elu enam ei valitse.
No comments:
Post a Comment